Wednesday, February 9, 2011

Vahest on tunne, et kogu maailm su ymber vaju kokku.... lihtsalt vajub kokku. Kõik asjad, mida sa arvad olevat siiamaani teadnud ja armastanud on justkui muutnud kuju...miski ple enam endine..nagu öeldaks, et ajad muutuvad...vahest ei muutu ajad, vaid meie hoopis.. meil tekivad uued eesmärgid ja unistused, mis jätavad meie kõrval olevaid inimesed hoopiski tahaplaanile..see ei ole tahtlik, kui elu vajab elamist ja elu liigub vaid edasi..me ei vaja neid, kes jäävad meile jalgu...see kõik näib kyll kylm ja isekas, kuid selline on elu..me peame enda unistuste saavutamiseks kellegi omad jalge alla talluma..ja kui see ei ole mina, kes neid tallub, siis on see keegi teine, kes minu omad enda jalge alla tallub...lihtsalt on raske olla kõigi jalge alune, vahel tahaks ise olla see, kes valitseb olukorda, tahaks ise olla see, kes kordki võidab mängu..on seee siis palju palutud, et keegi sind armastaks ja et keegi sinust hooliks-vist nagu mitte..aga millegi pärast on raske seda saavutada...raske on unustada ja raske on meenutada, kõige kergem on lihtsalt lasta elada ja kõigel minna.. ole..lihtsalt ole ja mõnikord, lihtsalt mõnikord loksub kõik iseenesest paika :)